Maal tekib sageli olukordi, kus reformide käigus on tervikvarade koosseisus müüdud puurkaev, mida on aastaid kasutatud elamute veevarustuseks või on selline puurkaev jäänud maa erastamise käigus naabermaatükile. Sellised nõukogude ajal rajatud puurkaevud on sageli ehitisregistrisse kandmata. Tekib küsimus, kellele selline võõral maal asuv puurkaev kuulub, kes seda töös hoidma ja remontima peab, kes võib kaevu kasutamise eest tasu nõuda jne.
Sellisele keerukale küsimusele vastates tuleb asuda tõlgendama erinevaid seadusnorme ja kokkuvõttes saaks lõpliku tõlgenduse anda kohus. Üldreeglina kehtib põhimõte, et kõik maatükil asuvad hooned ja rajatised kuuluvad maaomanikule. Asjaõigusseaduse rakendamise seadus keelas teisele isikule kuuluva hoone või rajatise aluse maa erastamist. Maareformiseadus teeb siiski erandi ja ütleb, et kui see ei takista maatüki kasutamist, siis võib eraomandisse mineva maatüki peale jääda teisele isikule kuuluv tehnorajatis. Kui selline tehnorajatis on rajatud enne maatüki kinnistusraamatusse kandmist, siis tuleb seda rajatist lugeda vallasasjaks, mis ei kuulu maaomanikule ja mida tuleb taluda. Vesi kui avalik ressurss ei kuulu iseenesest kellegile, kuid kui selline veevõtmine kujutab veeseaduse tähenduses vee-erikasutust, siis on puurkaevu omanikul selleks vaja keskkonnateenituse luba ja tasuda vastavad lõivud.
Ehitusseaduse kohaselt on rajatis inimtegevuse tulemusena loodud ehitis, mis ei ole hoone (millisel puuduvad siseruum, välispiirded ja katus). Kuigi puurkaevu ei ole seadusega defineeritud kui tehnorajatist, siis seadusi ja kohtupraktikat tõlgendades tuleks inimtegevuse tulemusena loodud kaevu koos selle koostisosadega lugeda siiski tehnorajatiseks ning võrdsustada õiguslikus mõttes elektriliinide ja veetrassidega. Puurkaev on sageli ju veevõtusüsteemi (võrgu) osa. Kas puurkaev on kantud ehitisregistrisse või mitte, ei pruugi mõjutada kaevu omandit, sest ehitisregistri kannetel ei ole õiguslikku tähendust. Asjaõigusseaduse rakendamise seadus näeb ette, et kui selline rajatis anti üle põllumajandusreformi käigus, siis ei olnud ka notariaalne vorm tehingu puhul nõutav ja sellisele rajatisele saaks täna kohalik omavalitsus välja anda kasutusloa.
Selline puurkaev asub siiski võõral maal ja maaomanikul on õigus nõuda kaevu omanikult tasu maakasutuse eest. Otstarbekas oleks maaomaniku ja kaevuomaniku suhted kirja panna notari koostatud veevõtuservituudis ja lasta see kanda maatüki kohta avatud kinnistusraamatusse. Sellise servituudi seadmine ei ole siiski kohustuslik. Kaevu omanik saaks puurkaevu kui rajatise notariaalses vormis võõrandada vallale või huvitatud isikutele, kui ta seda sooviks.
Eraldi küsimus on puurkaevus oleva pumba kuuluvus - sõltuvalt pumba paigaldamise iseloomust ja konstruktsioonist ning selle soetanud isikute tollasest tahtest-käitumisest võib pump olla päraldisena kaevu osa või käsitletav iseseisva vallasasjana. Kui pump on lihtsalt kaevu paigaldatav ja teisaldatav, siis tekkis uue pumba soetamisega tõenäoliselt raha andnute isikute kaasomand pumbale. Kaasomanike osade suuruse määramisel võiks aluseks võtta igaühe poolt investeeritud rahaosa suurus tervikusse. Asjaõigusseaduse kohaselt määravad kaasomandis oleva asja kasutamise, valdamise ja kulude kandmise korra kaasomanikud kokkuleppel või kaasomanike enamuse otsusega. Kokkuvõttes tuleb möönda, et vastastikused nõudeõigused on nii kaevu omanikul, maatüki omanikul kui ka pumba kaasomanikel ning kõige parem on selline olukord lahendada üksteise huve rahuldava kompromissiga.
Priidu Pärna,
Tallinna notar,
EOKL juhatuse liige
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Kuidas on aga lood, kui puurkaev/pumpla, mis teenindab 11 eramut, on rajatud ehitusbuumiaegse arendusena, asub eraldi kinnistul ja ostu-müügi hetkel kuulus arendajale. Viimane planeeris ka ühistu moodustamist.
Nüüd aga müüs arendaja mitu objekti kolmandale osapoolele, nende hulgas ka puurkaevu/pumpla ja uus omanik ei taha hooldusest ja remontimisest midagi kuulda, ähvardades kehtestada kõrged hinnad, kui ta peab seda ise tegema hakkama. Praegu siis toimub hooldus ja remont veetarbijate kogutud rahadega.
Millised õigused on sellisel juhul vee tarbijatel? Kas pumpla omanik võib tõesti kehtestada suvalised hinnad (põhjendades vallas neid tohutute investeeringutega, mida tulevikus on vaja teha)?
Kas on mingi võimalus pumpla vallale või tarbijatele kaasomandisse andmise nõudmiseks?
Kiisa alevikus erastati puhkebaas koos puurkaevuga, aga kogu välis veevõrk jäi EIKELLEGI OMAKS, kulus ja hakkas lekkima. Puurkaevu omanik hakkas nõudma tesu mitte veemõtja näidu alusel, vaid kogu toodetud vee eest. Olin sunnitud võtma pangast laenu ja rajama isiklik puurkaev, nüüd siplen võlgades. Oleg Burov, Kiisa
Post a Comment