Korraldatud jäätmeveost vabastamine

Jäätmeseaduse kohaselt peab peaaegu iga majapidamine olema liitunud korraldatud
jäätmeveoga, mis tähendab koduomanikule ka kohustust jäätmeveo eest tasuda. Ometi alati praktikas prügi ei teki ja teenust ei tarbita. Kas ja kuidas on võimalik koduomanikul ennast korraldatud jäätmevest vabastada? Milliste probleemidega seejuures koduomanikud kokku võivad puutuda.
Kuidas neid lahendada?

Korraldatud jäätmeveost vabastamine.

Tulenevalt jäätmeseadusest võib kohaliku omavalitsuse üksus, kui ta on veendunud, et kinnistul ei elata või kinnistut ei kasutata, jäätmevaldaja korraldatud jäätmeveoga liitumisest konkreetseks tähtajaks vabastada. Selleks peab kohaliku omavalitsuse üksus eelnevalt kohapeal kontrollima, et jäätmevaldaja poolt esitatud vabastamise asjaolud on tõesed ja vabastamist võimaldavad.
Kui jäätmevaldaja on juba eelnevalt olnud vabastatud, on tal kohutus esitada järgmise aasta 20. jaanuariks kohaliku omavalitsuse üksusele kirjalik kinnitus, et kinnistul ei ole aasta kestel elatud või kinnistut ei ole kasutatud. Jäätmevaldaja, kes tähtajaks kinnitust ei esita, loetakse korraldatud jäätmeveoga liitunuks 21. jaanuarist arvates.
Täpsemad vabastamise alused on toodud iga kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduseeskirjas.
Tallinna linnas kehtiva regulatsiooni kohaselt loetakse jäätmevaldaja korraldatud jäätmeveoga mitteliitunuks, kui esinevad mõjuvad põhjused, mis õigustavad jäätmevaldaja mitteliitunuks lugemist ning jäätmevaldaja korraldab ise keskkonnaohutu jäätmekäitluse.
Linnavalitsusel või tema volitatud isikul on õigus lugeda jäätmevaldaja tema põhjendatud avalduse alusel korraldatud jäätmeveoga perioodiliselt mitteliitunuks kuni viieks aastaks.
Seejuures mõjuvad põhjused, mis võivad õigustada jäätmevaldaja mitteliitunuks lugemist, on Tallinnas kehtiva regulatsiooni kohaselt eelkõige järgmised:

jäätmevaldaja kasutab oma olmejäätmete kogumiseks jäätmemahuteid, mis on vähelevinud, mille hind on vähemalt 50 000 krooni ning mida piirkonnas ainuõiguse võitnud vedaja ei ole suuteline teenindama;

jäätmevaldaja kinnisasjal või krundil tekib olmejäätmeid suurtes kogustes massiürituste korraldamise ajal, muul ajal olmejäätmeid ei teki;

jäätmevaldaja kinnisasjal puuduvad ehitised või elu- või äritegevus või muu tegevus, mille käigus võib tekkida jäätmeid või muud põhjused, mis õigustavad jäätmevaldaja mitteliitunuks lugemist selliselt, et on tagatud jäätmete keskkonnaohutu käitlemine.
Eeltoodud regulatsiooni juures on kiidetav muidugi see, et loetelu on lahtine ning seega on igale konkreetsele olukorrale võimalik läheneda individuaalselt. Samas on selles ka üksjagu absurdsust.
Näiteks millest lähtuvalt on määratud üheks vabastuse aluseks olev jäätmemahuti hinnapiir minimaalselt 50 000 krooni? Sellele peaks andma vastuse Tallinna jäätmehoolduseeskirja seletuskiri, kuid kahjuks seda vastust sealt ei leia. Sellise hinnapiiri kehtestamine toob kaasa veidra olukorra, kus juhul kui jäätmevaldaja ostab jäätmemahuti, mille tavahind on üle 50 000 krooni, allahindlusega 49 999 krooni, siis teda korraldatud jäätmeveoga liitumisest ei vabastata.
Samuti väärib jäätmemahuti hinnapiiri puhul märkimist asjaolu, et Tallinna jäätmehoolduseeskiri annab vaid võimaluse jäätmeveost vabastamiseks, kuid ei kohusta linna seda tegema. Seega pole välistatud ka olukord, kus suur ja kallis mahuti ostetakse selge eesmärgiga mitte korraldatud veos osaleda, ent pärast ostu selgub, et Tallinn siiski vabastust ei annagi.
Eeltoodu valguses võiks Tallinna linn kaaluda, kas ehk ei oleks mõistlikum jätta minimaalne hind alusest välja ning lähtuda vabastamise otsustamisel konkreetsest jäätmemahutist?

Probleemid vabastuse saamisega.

Eesti Omanike Keskliidu poole on pöördutud mitmete vabastuse saamisega seonduvate
probleemidega. Näiteks ühe juhtumi asjaolude kohaselt tegi jäätmevaldaja taotluse lugeda ta jäätmeveoga mitteliitunuks 1. oktoobrist kuni 1 juulini ning sarnaselt ka järgnevatel aastatel, tulenevalt sellest, et elab suvilas kolm kuud aastas (1. juulist kuni 1. oktoobrini). KOV linnaosavalitsus tegi korralduse, millega loeti jäätmevaldaja mitteliitunuks 1. oktoobrist kuni 30. aprillini. Seega võttis KOV sisuliselt omaalgatuslikult vastu otsuse, et jäätmevaldaja elab suvilas kolme kuu asemel hoopis neli kuud.
Eeltoodud KOV otsusest tõusetub põhimõtteline küsimus - kas KOV-l on kaalutlusruum otsustada jäätmevaldaja vabastamine teistsuguseks perioodiks, kui jäätmevaldaja on taotlenud?
Ehkki praktikas on KOV-d püüdnud seda teha, siis jäätmeseaduses seda autori hinnangul teha ei luba. Kui jäätmevaldaja esitab taotluse ja seal on toodud tähtajad, kuid need tähtajad KOV arvates pole põhjendatud, siis peaks KOV avalduse rahuldamisest keelduma, mitte väljuma avalduses toodud piiridest ning omaalgatuslikult vabastuse perioodi muutma. Vastupidise käsitluse korral kaoks ära mõte taotluses tähtaega märkida, kuna KOV otsustab tähtaja niikuinii enda suva järgi. See läheks aga vastuollu seaduses tooduga ning tekiks absurdne olukord, kus ei arvestataks iga jäätmevaldaja personaalseid vajadusi, vaid üritatakse minna lihtsamat teed „lüües kõigile ühe vitsaga“. Eriti koormav oleks selline käsitlus ka seetõttu, et kohustatud pooleks teenuse tasumise eest on jäätmevaldaja, mitte KOV. Lõppkokkuvõttes tekiks olukord, kus jäätmevaldaja on KOV otsusest tulenevalt kohustatud tasuma tühisõidu eest, ilma tegelikku teenust vajamata ja saamata.
Samuti on praktikas mitmeid probleeme olnud seoses sellega, et inimene suudab ise jäätmeid käidelda ja seega jäätmevedu ei vaja, kuid KOV jäätmehoolduseeskirjas pole seda jäätmeveost vabastamise alusena ette nähtud. Näiteks puudub selline vabastamise alus Türi valla jäätmehoolduseeskirjas. Varem oli selline vabastamise alus olemas jäätmeseaduses endas, kuid kehtivas seaduses seda pole.

Kuidas lahendada?

Ülalmainitud probleemide vältimiseks peaks autori arvates jäätmeseaduses olema ühtne raamistik jäätmeveost vabastamise otsuse tegemiseks. Näiteks peaks seadus sätestama vähemalt need juhud, mida saab lugeda objektiivselt põhjendatud vabastamise alusteks:
näiteks hoone mittekasutamine või perioodiline kasutamine (nt suvila või pikemaajaline lahkumine elukohast),
jäätmete käitlemine jäätmevaldaja enda poolt või jäätmeveoki liikumistakistused. Samal ajal võiks muidugi säilida kohaliku omavalitsuse kaalutlusruum ülejäänud erandlike üksikjuhtumite üle otsustamiseks.

Käesolev artikkel on koostatud Alvin, Rödl & Partner
Advokaadibüroo juristi Jako Laanemägi poolt koostöös Eesti Omanike
Keskliiduga.