Soovitada ikka võib ...

Suvi ongi läbi saanud ja õnnelikud on need, kes suvilast ja puhkuselt naastes leidsid oma kodu puutumatuna. Igaühel pole nii vedanud. Kuid mõnel siiski on niigi palju, et keegi on katsetanud lukkude ja akende vastupidavust.
Mis siis peab kinni tavalist korterivarast?

Olen kokku korjanud info, mille sain netiotsingust ja kirjutanud juurde oma kommentaari.

Vargad eelistavad väärtuslikke ning kergesti äraviidavaid ja müüdavaid esemeid nagu televiisor, videomakk, arvuti, fotoaparaat, antiikesemed ning kuld- ja hõbeehted. Märgi sellistele esemetele oma postiindeks ja maja- või korterinumber.

Seda on hea soovitada, kuid kuskil pole infot, kas sellest ka kasu on. On keegi oma asju tagasi saanud? Varas viib minu televiisori koos sinna peale kraabitud aadressi ja kõikvõimaliku muu infoga, kuid ta ju müüb selle eriti soodsalt. Ja see, kes ostab eriti soodsalt, ei lähe ju politseisse, et – oi, ostsin teleka, aga millegipärast on peale kraabitud kellegi nimi ja aadress. On tõesti mingi lootus saada telekas tagasi, kui keegi nn kokkuostja kinni nabitakse ja kõik tema “laoseis” läheb “väljajagamisele”. Aga kas mina seda telekat enam tahan, mis jumal teab kust urkast on leitud?

Kui sa ei taha esemeid märgistada, tee fotod, millel on näha märgistus või muud tunnusmärgid. Kui ese varastatakse, on politseil palju kergem omanikku leida.

Hea mõte! Iseasi, kas politsei kunagi midagi leiab, aga mul on vähemalt pilt mälestuseks…

Sissemurdmine toimub enamasti siis, kui pererahvast kodus ei
ole. Seepärast ei tasu oma tööloleku aega ja puhkusesõite kõikidele avaldada.

No kellele ma siis ikka avaldan? Mul pole tuttavaid korterivargaid ega ka nendega seotud isikuid. Tavaliselt ikka lihtsalt jälgitakse naabrite poolt või lihtsalt antakse keset ööd uksekella. Aga mine tea, sotsiaalmeedias võib ju kuulutada, et sõidan 2 kuuks ära ja kahjuks arvutit ei saa kasutada, sest olen seal, kus internetti pole. Selline tekst panna “out of office” on ju vägagi informatiivne...

Kasuta aegrežiimil töötavaid lüliteid, mis panevad Sinu ära olles kodus tööle
valgustid, raadio, televiisori ja muud seadmed. See jätab mulje, et pererahvas
on kodus.
No kuulge, meie suvi! Täis äikest ja tormi. Ma peaks ikka kodu peale vihane olema, kui sellise süsteemi tööle panen. Telekas ja muud seadmed võivad teatavasti ise süttida, kui ilm äikeseline. Ja põlev valgusti hirmutab arvatavasti ainult juhuvargaid, kes nö möödaminnes otsustavad sinu rõdult või hoovist läbi käia.

Enne puhkusele sõitmist lepi sõbra või naabriga kokku, et ta tühjendaks sinu
postkasti, kohendaks kardinaid, koristaks aias lehti ja niidaks muru. Nii jääb
mulje, et elu kulgeb oma tavapärast rada.

Nojah, tore kui kellelgi on sõbrad, kes suvel tegelevad sõprade kodu valvamisega. See on teema sellest valdkonnast, et kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena raha. Raske on ju pärast vältida mõtteid teemal “äkki ta ikka ei käinud piisavalt veenvalt seda muru niitmas”. Mina endale küll sellist vastutust ei võtaks.

Nõuandeid on erinevaid ja ma ei kommenteeriks seda, millised lukud, aknad ja uksed on kõige turvalisemad.
Kuid kuskil pole juttu sellest, mida tunneb koduomanik, kui avastab, et keegi võõras on viibinud tema kodus. Või polegi sisse saanud, kuid kangijälgi on kõik kohad täis. Kuidas saada lahti sellest vastikustundest ja põhjendatud hirmust? Millal saan jälle oma voodis rahulikult magada? Kas mul tänavalgi turvaline käia on? Sest koduvõtmed on ju igaühel kaasas.
Sest räägitakse ju, et kurjategijad tulevad “objektile” tagasi… Midagi võis kiiruga maha jääda ja nüüd kripeldab …